10. veebruar
Huomio! Suomin muumio!


Käisin just Berliini Soome Keskuse saunas, ja ma ütlen - see on hädavajalik, kui oled parajasti nahka vahetamas. Võttis higistama, leil oli kõva ja rahvast oli selles väikses kohas ainult mõned soomlased või soomlastega seotud inimesed, rääkisin laval venelasega Murmanskist, kes elab soomlasega. Saaraga rääkisin ka. Soome Keskuse allkorrusel on raamatukogu, juba jäidki silma kenad lasteraamatud, mida oleks tahtnud kaasa võtta. Silma jäi veel Silja Line´i plakat ja erinevad sildid seintel, mis olid nii soome kui saksa keeles. Õppisin ära sõna naapuriapu. Ja tore oli näha kõrvuti sõna ACHTUNG! ja HUOMIO! Kuidas kaks nii erinevalt kõlavat sõna saavad sama asja tähendada? Meie TÄHELEPANUs on vähemalt T ja P sees, mis natukenegi tähelepanu tõmbavad. Mõtlesime Saaraga, et saame ükskord kokku ja räägime hästi lihtsalt omas keeles ja vaatame, kui palju me üksteisest aru saame; nad olid seda sama Elisega (prants.) otsustanud, ükskord kui nad inglise keelest väga väsinud olid. Ütlesid, et said aru küll, aga ma arvan, et see oli rohkem see, et nad arvasid, et nad saavad aru. Aga nüüd tuleb hea uni. Mu nahk on siin maal päästetud - mul on saun!


Elise laulab - Katie´s Blue Cat

8. veebruar
Nahavahetus

Mul on praegu täielik nahavahetuse periood - üritan kokku panna ennast, seda mind, kes oli enne ja seda uut, kes koguaeg peale trügib. See uus mina on muidugi täiesti teretulnud, aga ma ei julge teda tervenisti vastu võtta. Mine tea, mis juhtub! Vana mina on see, kes tahab, et elu oleks ilus, et oleks ainult head asjad ja oleks püüdlus täiuslikkuse poole, et minu eest kantaks hoolt. Uus mina tahab jalgu maha saada, tahab tutvuda koleda poole ja raskustega, uus mina tahab probleeme, sest saab aru, et probleemid/vead panevad elu käima, nende lahendamine/parandamine on põhiline ja kõige huvitavam tegevus elus. Vana mina tahab olla kurbuses, lihtsalt sellises süütus kurbuses, et kui teen vea või ei saa probleemiga hakkama, siis on nii pehme sinna tundesse vajuda, et "näed, jälle" või et "näed, see on alati nii". Ja siis on nii hea olla passiivne ja oodata, et teised tulevad mind paitama ja ütlevad, et jaa, sul on raske elu, jaa, sinu olukord on täbar, oh, küll sa oled alles kannataja. Nahavahetuse aeg paistab praegu eriti hästi välja sest mul ei ole millegi üle kurta, aga kurbus tahab oma asja ajada ja ikka midagi leida. Tahab ikka laps olla, et taha vastutust võtta, tahab soojas nurgas nurru lüüa. Ja kuna ma pole veel uut nahka peale saanud, siis olen ma eikeegi, mul ei ole oma stiili ja kindlaid mõtteid, mul puudub kindel siht ja tahe, sest üks tirib ühele poole ja teine teisele. Aga ma juba näen...

22. jaanuar

Ich reise

Käisin reisil. Sõitsin B tsooni lõppu, roosa liini teise otsa. Wannsee on ühes otsas, selle reisi tegime Michaeliga ära ükskord, nüüd tahtsin Oranienburgi sõita, mis peaks U7 teine lõpp-peatus olema, aga U7 muutus S1-ks, ja rong peatus Frohnaus ja edasi ei läinud, õnneks, sest muidu oleks ta C tsooni läinud ja selleks mul piletit ei olnud. Kõigepealt läksin U8 lõppu Wittenausse ka, aga see oli igav koht, nii et otsustasin edasi reisida.

Mulle Frohnaus meeldis, see oli sakslaste piirkond, sakslased tänaval, sakslased kohvikus, natuke harjumatu. Kõndisin suts ringi ja siis läksin Piccadelly kohvikusse, tellisin saksa keeles kohvi ja saia. Vaatasin mööduvaid inimesi, kirjutasin niisama elu-olust, vaatasin ajakirjast staaride pilte, et kes keda suudles ja kes kaalus juurde võttis, ja siis sõitsin tagasi. Olen rahul.Viimati käisime me pühapäeva-lõpp-peatuse-reisil Alt-Mariendorfis, enne seda käisin ma sama liini teises otsas Alt-Tegelis, mis oli täitsa kena koht ja kust ma pärast 8 km koju jalutasin. 

Eile järgnesin Saarale ja jõudsin Homeless Dinnerile, kus väga palju kodutuid ei olnudki, pigem selliseid veidraid tüüpe. Oli üks väike mehike, kes peab igal laupäeval sünnipäeva ka kes pildistas inimesi ja lasi end inimestega pildistada. Ta jutustas koguaeg. Ja ta püksid vajusid alla. Saara ja Elise laulsid seal mõned laulud, kaasa tegi ka Saara ilus nõbu, kes oli teel Hispaaniasse jazz-laulu õppima. Pärast otsisime baare, aga baarid oli kõik nii pungil inimestest ja suitsust, et ei mahtunud sisse kohe, pärast neljandat proovi pressisime ühte, leidsime sealt kohe paar soomlast. Aga muusika oli kõva ja suitsu oli palju ning ma läksin varsti koju ära. Laupäeval kella kahe paiku öösel on Berliin ärkvel aga ta silmad on hägused. U-Bahnid muutuvad iga minutiga räpasemaks, erinevad vedelikud voolavad perroonidel ja rongipõrandatel. See on see suurlinn, mida ma ikka veel ei tunne. Ootan tunnet.

Ärkasin täna hilja. Pärast ärkamist tuli mõte Wannseesse minna, kuigi oli oht, et enne läheb pimedaks, kui mina sinna jõuan. Aga otsustasin ikka minna, ja just siis, kui ma tõsiseltvõetav olin oma plaaniga, otsustas Michael ka kaasa tulla. Ma ei olnud seal Wannsees kunagi käinud, aga olin nime nii palju kuulnud, et vajasin sellest kohast pilti oma pähe. Me siis jalutasime, alustuseks kõndisime piikonnas, mis oli nagu Nõmme, aga majade asemel olid lossid, sellised tornidega majad, tühjad enamasti või müügiks või lihtsalt väga ligipääsmatud. Kuna ikka oli valge ja ikka veel ei sadanud, kõndisime edasi ja leidsime Supeltee, see sama, mis pildil, see läks kuni suplerannani, aga supelmaja oli väga lukus ja läbi selle vee äärde ei pääsenud. Üldse jäi meelde väga palju väga kõrgeid matallaedu. Aga mulle seal meeldis. Rääkisime peaaegu terve aja saksa keelt, mu laused olid muidugi täiesti jaburad, aga kaks kuud koolis on vilja kandnud. Schön!

2. detsembril


Nüüd siis hakkas sadama lõpuks, ja nüüd siis saab kirjutama hakata lõpuks, ilma vihmata ei ole ju meeleolu. See kolm kuud keep smiling-ilma on ära väsitanud. Ei ole nagu olnud õigust kurb või aeglane või ebasotsiaalne olla, selge ilm sundis selga sirgu ja selgeid sihte, muu ei sobinud. Muidugi see aitas mul koolis käia, igal hommikul jälle ratta selga ja läbi kuldse madala päikese kursusele. Mõned korrad magasin, vahel läksin hiljem. Ühe korra magasin siis, kui ma eelmisel õhtul korter-baaris jazzkontserdil käinud ja joonud kaks tassi kanget rohelist jaapani teed, siis ma olin VÄGA ärkvel kuni kella kuueni hommikul, pärast kuute olin aga VÄGA väsinud. Täna lõpetasin kursuse ja edasi tuleb mul nüüd omalkäel saada, Michael on minu eelis, teised grupikaaslased on enamasti muude muumaallastega koos ja kadestavad mind, et mul on keegi, kellega ükskõik mis ajal keelt praktiseerida.

Ma olen hakanud ärkama tasapisi, sotsialiseerumine on kiiremini toimunud kui Rootsis. Seal suhtlesin ma esimesel aastal enamasti lammaste või kanadega ja eesti keeles või lugesin Pettsoni. Olin lihtsalt väsinud, sõpru ei tekkinud väga, olid eestlased, kelle juures käisin ja rohkemast polnud ma huvitatud. Tantsimas käisin küll ja see on ikka täitsa arusaamatu, kui palju ma jõudsin tantsida. Teisel aastal ärkasin ma üles ja hakkasin aiast välja käima, tulid väga kallid sõbrad ja koosolemised. Sõbrad olid päris inimesed (mitte mingid lambad) ja olid päris rootslased.

Siin Berliinimaal olen ma ka väga väsinud olnud, maganud palju. Aga kui ükskord välja otsustasin minna, sain kohe hea sõbra, kelle kaudu veel teise ja tundub, et neid tuleb veel. Sakslasi nende hulgas ei ole, aga see linn siin polegi mingi saksa linn.

Järgmisel nädalal lähen vaatan oma rootsi sõpru, lennupileti ostsin parima tantsuõhtu järgi, sealt edasi lendan Eestisse, kus vaatan üle oma eestlased ja loovutan kodumaale oma kaks hammast. Alles klar.

Käisin ühes katusekambris.