17. novembril







Eile olin terve päeva pimikus, seal on täitsa mingi teine aeg ja natuke raske on pimiku aega päris ajaga kohakuti viia. Pimiku aeg on see malekell kolme nupuga - stop, algusesse, käima. Just siis, kui kell hoo sisse saab ja loodab 20 minutit välja venitada, vajutan ma ta jälle algusesse. Et ise seal pimikus alustada, peab valmis olema, ei saa lihtsalt sisse lennata. Siis teemegi nii, et kõigepealt joome rohelist teed mustast jaapani kannust, räägime maailma asjadest, rändan siin-seal piltides ringi, maavärinajärgsetel Kreeka tänavatel või mõnes teises kohas, nii tunni aja pärast tunnen, et nüüd võib lasta oma maailmadel ilmuda.

Sad Eyed Lady of the Lowlands

9. novembril

istun oma majas suuri tähti ei viitsi kirjutada vahel jäävad komad ka ära. selle akna eest, mis metsa puude alla vaatab selle eest ma võtsin kardina üldse ära, hea on hommikul või päeval või ükskõik, millal see uni maha saab otse puu otsa vaadata. nüüd näeb taevast ka rohkem enne olid lehed ees. nüüd on lehed maas ja varsti on nad maa sees. kas pole loogiline. ei ole loogilist ei ole siin midagi. laupäeval olin ma purjakil seal peol, unustasin küll alkoholi tarbida, vesi tuli ainult meelde vahepeal suurt tantsu. täna ma kütsin siin oma ahjukest ja käed läksid tahmaseks kuigi ma alati väga proovin neid mitte tahmata. ikka tahmuvad, alati ja eriti mustaks nii et ma pean suurde majja käsi pesema minema kui ma ei taha kõigele mida katsun jälge jätta. reedel me käisime holgeriga prantsuse tantse tantsimas siinsamas lähedal, mul on siin üks kohalik lemmikansambel sain isegi prantsuse masurkaga hakkama lõpuks. ma sur ka ma sur ka jälle midagi erakordselt ebaloogilist ja ilusat. ma saaksin tantsublogi hakata kirjutama. tantsides läbi rootsi. roomates läbi tantsu. tahtsin ennast lindihoppi kirja panna järnasse aga nad lõpetasid kursuse. laupäeval seal peol olid kõvad lindihoppijad ja svingijad. üleüldse oli see üks pillimängu ja tantsu täis pidu ja ma ei oskagi sellest mitte midagi kirjutada. ma ei ole arvestanud, et midagi sellist võib olemas olla ja nüüd pean nädal aega järele mõtlema, äkki siis oskan seda kõike nimetada. unehoog tuli peale. pakaa.

Meenutusi Linköpingu festivalilt

2. novembril

Eile oli tõeline möll Skeppises, selline täiskuutants, et oh hoo! Mu kallil tantsukaasal oli tüdruk koju jäänud ja siis sai pikalt tantsitud, ma olen ikka tõeline koba ja koperdaja temaga võrreldes, aganoh, rootsi tants pole mingi naljaasi, see on ikka nii, et mõtlemise peab täiesti ära unustama, on vaja väga täpselt tunnetada oma kaasat, on vaja muutuda õhuks, nii, et kumbki ei pea teist lohistamalükkamatõmbama, vaid nagu ei olekski teist poolt olemas, aga nagu oleks ka ja nagu isegi juhitakse, aga mitte nii, vaid juhitakse nagu selle õhuga, mis kahe inimese vahel on. Khmm. See on ka nagu see, et kas naine järgneb mehele või mitte, mees võib olla täitsa karkjalgne, aga kui naine proovib ja tahab pihta saada, et mismoodi talle järgneda, siis on kõik ok. Nagu eluski. Vahel on ikka väga lõbus lihtsalt istuda ja vaadata tantsijaid. Tore, et ma üldse ei kahelnudki, kas minna tantsima või mitte. Ma ju tulin otse laevalt, isegi kingi ei olnud. Alguses mõtlesin, et kuidas ma siis lähen ilma kingadeta, aga siis mõtlesin, et nii lähengi, tulen otse laevalt ja kingi ei ole ja kogu lugu. Olid hoopis eesti etnosokid, mis mu tantsupartneritelt järjest kiidusõnu said. Ja vahepeal kutsus mu kallis tantsukaasa mind peole. PEOLE. Peole. Party. Jestase jeerum, ma tunnen nagu ma oleks pensioniunest ärganud - peole. Hah! Kas ma olen kunagi üldse peol käinud vä? Ei tea. Klassiõhtutel käisin põhikoolis, need olid küll peod. Ma ei kujuta ette, mis pidu see on, aga laupäeval võtan selle teekonna teise linna ette. Magamiskott kaasa, hambahari ka. Pillid. Laulud kaasa. Ei tea. Mis keeles ma seal suhtlema hakkan? Äkki istun lõpuks kuskil õues trepil ja jorutan regilaulu laulda. Mis minu muretsemine lehekese leinamine. Aga eile ma ei teadnud, millal mu rong Järnasse läheb ja kuidas ma Järnast edasi saan. Mingi aeg pistsin lihtsalt jooksu, sest meenus et oli nagu mingi 22.50 vist üks aeg. Jooksin siis ja üks hetk avastasin, et rongijaam on hoopis teises kohas kui ma ette olin kujutanud, ja tundus, et mu rong oli ees aga vist ei olnud ja onu ütles uue aja - 23.12, jätame koos meelde. 23.12. Mõtlesin, et öö on soe ja kuu on taevas ja mis see 8 km minna siis on, eriti kui nii tore õhtu on olnud. Aga siis rongis, natuke enne Järnat potsatas minu ette üks afrotüdruk ja ohkas, et kas see ikka läheb Järnasse. Tuli välja, et ta on üks Yip ja tal on üks teine Yip ka autoga vastas ja nii ma siis koju sain. Tegelikult ma palusin Skillebyholmis maha panna ennast, tahtsin natuke jalutada. Majake oli jahe aga armas, kuu oli teispool maja läinud. Hommikul nägin, kuidas kõik on muutunud. Hõredaks läinud. Homme algab töönädal. Natuke raske on, aga nii see ongi, kui liiga palju lulli lüüa.

Eestis 7.

Kes tahab õunu? Talveõunad - sibulaõunad, tellissaareõunad? Nii mõned kastid saab kindlasti ja sümboolne summa pensionärile, kellel pigem on lihtsalt hea meel, kui keegi tahab. Asuvad Kosel, 40 km Tallinnast, aga kuidagi saab need ka äkki linna toimetatud kui tahet on. Tartu teele jääb Kose. 

Õuntega saab näiteks teha nii, et lükkad südamed välja (teate ikka seda südameväljalükkajat?) ja siis viilutad õuna ära rõngasteks, mitte liiga õhukeselt ja mitte liiga paksult ja siis paned kuivama - kõige parem on kuivatada restide peal pliita lähedal, meil on Rootsis sellised puitrestid metallvõrega, muudkui lao neid üksteise peale ja kõik kuivab mühinal. Aga kindlasti annab veel midagi leiutada - ohh, geniaalne - võib ju ka nööri tõmmata läbi õunarõngaste. Näiteks. Ja siis teate, need hakkavad krõmpsuma, meil Rootsis hakkasid vähemalt! Mina teadsin varem ainult neid nätskeid kuivatatud õunu, aga need õunatsipsid tekitasid minus küll eufooria. Võibolla on asi ka selles, et kui need laastud kuivavad kiiresti ja kuumemas kohas, siis need muutuvad krõpsuks. Vot.

Õuntega saab ka teha nii, et teed moosi, näiteks kasutad õunu massina ja paned sisse apelsini, siis saabki nagu apelsinimoos. Selliseid asju on tore jõuludeks kinkida näiteks. Sülitage sellele jõulumüügimöllule! Aga minuarust on kõige ägedam lihtsalt iga päev üks õun süüa läbi talve. Tädi Salme, kelle õunad nüüd pakkumisele lähevad, ütles, et ohh, need säilivad jaanipäevani! Igastahes peab siis neid õiges kohas säilitama, et nad ei saaks miinust ja muidugi ei tohi neid mingite muude asjadega eriti koos säilitada, noh, kartulitega näiteks, õunad eristavad neid happeid ja siis nad ajavad teised asjad endast välja. Päris moosipurke need happed ei kõiguta vist. 

Hakkan nüüd asju pakkima. 

 

Rootsi kunni õunad. Otseses mõttes.

 

Homme sõidan tädi Salme juurde.

Eestis 6.

Päiksele sain lõpuks järgi küll, aga siis kaotasin oma sihi - see kaltsukas, kuhu raame läksin otsima, oli kinni. Siis muidugi meenus, et Rootsis on ka ju palju kaltsukaid, mis enamasti on odavamad kui Eestis ja mis ma neid raame vedama hakkan siit sinna.

Istusin Boheemis ja raske oli raamatus püsida sest koguaeg tahtsin vaadata, kuidas vihma sajab ja kuidas inimesed tulevad ja lähevad ja tramm ja kõik see. Siis ma mõtlesin, et ma tegelikult elan siinsamas ju. Kui olin Dublinerse edasi lugenud, jäätist maasikatoormoosiga söönud, chai lattet joonud, koduajakirja vaadanud, läksin koju, lõhkusin välja ühe paraja pehkind palgijupi ja sain aru, et ma seda tööd enam edasi ei tee. Panin Meri Tuule vanasse kassettmakki (loodetavasti ei taha sa seda tagasi) Vennaskonna, otsisin kapist ilge mürgi, selle värvieemaldaja ja hakkasin mötsima. Köögi akna ümbert on see kole värv nüüd maha saanud. Hiljem mängis makis Dark Side of the Moon. Kui ära väsisin, jätsin kasseti mängima sinna vanni juurde tolmu sisse, viskasin ennast tuppa pikali, vaatasin, kuidas laterna ümber sajab ja lehelendab. Oli ütlemata hea olla.

Eestis 5.

Sarve Maarja andis mulle hea idee eile, et kui ma tahan näitust teha ja otsin raame, siis mingu ma kammigu kaltsukaid, seal ju müüakse igast pilte odavalt ja raami saab ka kaasa. Täna lähen siis võtan ühe kammi ette. Lähen sõidan rongiga Baltasse. Äkki istun Boheemis ka ja loen natuke Dublinerse edasi. Üldiselt olen pikalt ärganud ja tunnen, et päike sõidab eest ära. Skännisin kaks pilti, mis on vanad aga mis siia täpselt sobivad, võinoh, eelmisse jutt. Aga nüüd sõidan päiksele järgi.