10. juulil
Ich bin ausländer und spreche nicht gut deutsch


Hallo, hallo, hallo!
Kuulan bluusi ja joon mahla, olgu tänatud Tuksami ja Sibula FB kontod, mis mind muusikaga varustavad! Ma ei taha Dylanit kuulata enam, Drake´i ka mitte, folki ka mitte, midagi uuuut tahan! ja tuleb ka natuke. "Natuke" sellepärast, et Saksamaa ei luba mul kõiki asju youtube´ist vaadata, Saksamaa on ju üks ordentlich maa.
Olen nüüd meie kenas korteris paar päeva olnud, natuke on õudne, et mis kõik saama hakkab, siis on natuke õudne, et me ostsime külmkapi - mingi jube ühisvara. Muidugi on see 7 aastat vana väärikas kapp, 70 eega ostetud, aga ikkagi - see on nii suur ja meid kokku siduv. Proovin rahulikuks jääda.
Jõudsime siia korterisse just päeval, mil allkorrusel oleval poola söögikohal täitus esimene aasta, seda me ei teadnud kuniks meil läbi madratsi roki kuulamisest küll sai ja Michael otsustas kahe paiku küsima minna, et kas see on iganädalane meeleolu seal. Nad olid poolamoodi soojad ja selgitasid, et üldiselt lõppeb kõik kell kümme juba, lihtsalt just täna on sünnipäev. Ja kutsusid õlut jooma. Meil oli tegelikult plaan osa võtta, aga olime just eelmine päev 17 h non-stop sõitu teinud läbi Euroopa, nii et oli väike väsimus. Nad aga olid viisakad, tegid ühe loo ja lõpetasid siis ära, mille pärast Michael siiani süümekaid tunneb. Sest kohe sai selgeks, et need inimesed seal on väga kenad, mitte mingid räuskavad õltsid. Järgmisel päeval läksime proovisime suhteid luua, käisime seal pelmeene söömas. Õhkkond oli hubane - tagaruumis jämmisid mingid mehed klaveri-kitarri-suupilliga, üks pikajuukseline oli selgelt põhiline andekas, "Led Zeppelini" kirjaga T-särgiga üritas kitarriga sammu pidada ja kaks teist elasid lihtsalt kaasa. Nad olevat olnud lihtsalt ühed poolakad, kes küsisid luba klaverit kasutada. Üürgasid mingit tundelist poola rokki seal. Esimene ruum oli pigem nagu elutuba - raamaturiiul, diivan ja inimesed, kes koguaeg kuskilt ilmusid ja läbi ruumi käisid, nagu oleks kodus. Üks ümmargune neiu võttis tellimusi, kui ta midagi unustas või valesti tegi, hüüatas "ooh entschuldigung!" ja hoidis peast kinni nagu ta oleks sulle just tassi kohvi peale kallanud. Ta on rõõmsameelne ja ma saan temaga kindlasti mõnikord jutule. Siis oli üks naisterahvas, kes oli ilmselt omanik või omaniku naine. Ta kuulas jämmijaid ja siis kui ümmargune neiu posti läks tooma, tuli tema ja kirjutas meie soovid üles ja toimetas taharuumi. Siis oli keegi noormees, kes istus ja tegeles läpakaga, vahepeal tuli kuskilt üks teine neiu, kes oli väga kiindunud temasse, ja varsti paterdas kuskilt kohale pisike laps, noorukite tõrjuvatest viibetest lapse suunas sain aru, et see on nende laps. Siis tuli mingi väsinud noormees uksest sisse, jäätistega, vaatas ringi ja oli näoga, nagu see oleks salakaup. Ümmargune neiu ja omanik-naine said jäätise ja läksid õue sööma. Väsinud noormees võttis istet teiste noorte juures ja võttis lapse sülle. Ja siis tuli tagaruumist välja täitsa imelik mees, hallide lokkis juuste ja ümmarguse naoga poeet või pohmellis kitarrilegend või allakäind kirjanik, kellel olid käes meie söögid. Tema oli siis põhimees, kokk-mees. Ja ta mäletas Michaelit hästi sest ta küsis esimese asjana, et kas magasite hästi. Eks nad proovisid siit-sealt rääkida, aga poola mees oli selgelt natuke hirmul, et kas oleme salakuulamas või tahame nende tegevust lõpetada või üritame pommi tooli alla panna. Siiski tutvustas ta meile oma väikest lapselast, kes tuli ja torkis teda lasteraamatuga kõhtu. Toit oli hea, minul oli praetud hapukapsaga pelmeenid, 2 cm suurune hapukoorelilleke taldriku serval koos ÜHE viilu porgandi ja ÜHE viilu kurgiga. Nagu gurmeerestorani minimalistlik disain! Pikajuukseline põhirokkija teises ruumis rüüpas õlut ja laulis ikka tundeliselt, pilk natuke hägune.

Aga nüüd me sõidame Ulmi, linn lõunas, kus Michaelil on konteiner asjadega eelmisest elust. 5 tundi sõitu, jalutuskäik linnas, öö hotellis ja järmisel päeval jälle pakkimised ja tagasisõit.

Olge marudad,
Maarja