Käisin täna Rathausis dokumenti ajamas, paberit, kuhu on peale kirjutatud, et jah, sul on elukoht Berliinis. Kõigepealt seisin pikas järjekorras. See järjekord oli nii pikk, et raske oli selle otsa leida, alustasin siis kuskilt ja hakkasin saba suunas minema, looklesin mööda ruumi koos järjekorraga kuni ots oli käes - see oli lihtsalt mööda ruumi ringi peale teinud. Sain numbri kätte, olin saja neljas, nii et aega oli küll. Läksin kohe koju, sõin hommikust, olin niisama ja siis läksin tagasi, võtsin ühe kohvi ka ja siis oligi juba 70 inimest oma asjad ära ajanud. Kui minu aeg hakkas lähenema, hakkasin natuke pabistama, tundsin, et mul ei ole ikkagi nagu õigust Berliinis olla ja et ma olen ikkagi ilge immigrant. Mul ei olnud korteri lepingut, oli lihtsalt Michaeli allkiri korteriomaniku allkirja lahtris, oli lootus, et kedagi tegelikult ei huvita täpsemalt. Mida lähemale mu aeg jõudis, seda selgem oli tunne, et nad tahavad kõike täpselt. Aga tädi oli rahulik. Otsis registrist Michael Schmidt´i nime ja ütles, et neid on siin 500 tükki, tädi ise oli ka Schmidt. Lõpuks leidis ta õige Michael Schmidti ja kõik oligi korras. Andis mulle paberi ja ütles, et see on väga tähtis dokument. Ta andis mulle veel ühe paksu inforaamatu Berliini kohta ja ütles, et näed, siin on juhised noorele inimesele, et kus süüa, juua ja tantsida, tantsida, tantsida! Kus ta teab, et on minuga rääkides on vaja rõhutada "tantsida"? Ja üleüldse, kas tantsu aeg polegi siis läbi? Sest Rootsi oli ju tantsimise koht.
Kui koju kõndisin, oli samm kohe kergem, väsimus oli kodunud ja silmanägamine oli parem. Kõik seisis ju selle dokumendi taga, kõik telefoni-panga-raha-eluasjad.
Õhtupoole saatis keegi mulle feissbukis sõnumi, et ta nägi mu nime ühe ürituse nimekirjas ja ütles, et sa oled ometigi soomlane ja kas sa mitte ei tahaks ühele teisele üritusele ka tulla, just täna ja et vabandust, et nii otse kohe kirjutan. Ütlesin, et soomlane ma pole, aga tulen kindlasti. Kontsert toimus poes, kus müüdi jaapani mööblit, aga õhtuti nad vist lükkavad asjad kokku ja siis on seal kohvik. Ja soome neiu oli kena, laulis oma laule, vahepeal mängisid-laulsid mõned kaasa, kellega ta oli paar päeva tagasi tuttavaks saanud. Mina olin üle toa kuulus sest ma olin eestlane. Ostsin CD ka, aga kui paki lahti tegin, siis seal ei olnudki CDd sees, oli üks kena pilt ja laulusõnad, aga muusika saan ma netist alla laadida. Väga hea mõte. http://saaramarkkanen.com/
Pärast kontserti läksin ühe kaasmängijaga rääkima (nuppakordion), et uurida, kus ka mõni hea jämmikoht asub. Pärast vähekest rääkimist sain paar kohta kirja ja selgus, et noormees on tegelikult kinematograafiat õppinud ja töötab video/fotograafia alal. Jah, ma kuulen küll, Berliin, et sa mulle "tere tulemast" ütled, ja tänud, tunnen end koduselt!
0 sõna:
Postitage kommentaar